Kirjad esimesest maailmasõjast

Kirjad esimesest maailmasõjast

Kiri kui ajalooallikas

• Kiri avab sündmusi läbi üksikisiku silmade
• Kirjeldab äsja toimunud sündmusi
• Toon on sageli emotsionaalne ja subjektiivne
• Kasutatakse igapäevaseid väljendeid ja kõnekeelt

Mida silmas pidada kirju lugedes?

• Kes kirjutab ja kellele? Pane tähele, milline on kirjutajate suhe
• Ridade vahelt lugemine - sõja ajal kontrolliti sõdurite kirju. Nad ei tohtinud paljastada oma asukohta ega väeosade liikumisi. Samuti sooviti koduseid säästa halbadest uudistest.
• Vana keelekasutus - ära kohku vigadest või võõrastest sõnadest - loe teksti aeglaselt ja püüa tabada lause mõtet.
• Emotsioonid ja meeleolu - pööra tähelepanu, mis tundeid tekst Sinus tekitab. Kiri on kirjutaja hetkeemotsioonide peegeldus - mõnel päeval on ta lootusrikas, teisel päeval kurb.

Kirjade autor

Jaak Luhakooder

Jaak Jaagu p. Luhakooder sündis 23. juulil 1891. aastal Viljandimaal Reegoldi vallas Metsakoodre talus. Jaak teenis sõja alguses Novgorodi kubermangus Selištši kasarmutes paiknenud 179. tagavarapataljonis. 1917. aastal saadetud kirjad on saadetud rindelt, praeguse Rumeenia ja Moldova aladelt.

Kirjade sisukord:

1915

1917

Pruudi kiri Jaagule, 24. märts 1917

Jaagu kiri emale, 4. november 1915

Pruudi kiri Jaagule, 30. märts 1917

Jaagu kiri emale, 1. detsember 1915

Jaagu kiri emale, 29. mai 1917

Õe kiri Jaagule, 1. detsember 1915

Jaagu kiri emale, 21. juuni 1917

Jaagu venna, Jüri, kiri emale, 1. detsember 1915

Jaagu kiri emale, 9. juuli 1917

Sõdurist sõbra kiri Jaagule, 6. detsember 1915

Jaagu kiri emale, 25. august 1917

Jaak Luhakooder, Silisentskaja Resas 4. november 1915

Kallis ema, tervitan sind kõigest südamest. Mina lootan, et minu kiri sind ikka hää tervise juurtes leiab. Sest nii kaua, kui sina alles oled, tean mina, et minule ikka üks kodu on. Ja südame on ikka lootus, et kord jälle kodu saata. Pole minule midakist praekust uudist, tervis on seda korda päris hääs kordas. Arjub juba ära siinse eluga. Esite näitas küll olu niisugune olema, et kohe võimata elata, aga nüüd ei mõista tahtaki enam paremad. Kroonu käest oleme ka mõne kora suhkurt ja teed saanud, mis küll vähe on, sest käib enne mittme käest läbi, kui meie oma jao kätte saame, nii et osa soldadil viimati õige väheks jääb. No parem ikka, parem kui ilma. Kaks naela sain poest osta, 28 ja 24 kopikut naelast, nii et teed ikka juua suab. Söögika arjub ka ja ega niisuguse elu paal just palju süüa ei tahaki, sest oleme pol[el]ti laisklemise peal. Kroonu minule vist midakist riiet ei anna, jäevat kõik omad alles, vahel saame nende eest ka natukene raha. Ole nõnda hää ja osta, kui poodites on, kaks kirjud pluusetäit riiet ja lase ära õmelda. Kui mina ise ei saa kodu järele neile tulla, siis saata minule postika järele. Osta ka karbitäit kaks elava õbeta salvi täite vastu. Mina ostsin küll viljandist pulvert, aga see ei aita mitaki. Ei aita muud, kui otsi ühe puhku särki seest. Mina võttan iga lõuna aeg särki seljast ära ja tappan täiad maha. Mõned on suured kui kaera terad, teised on pisikest, et vaevalt aga näha, amustavat ka[u]nis valusalt. Hää on, kui need asjad kodus valmis muretsed, sest ma lootan, et ehk saab kodu ise mõnes päevaks tulla. Kui ei, siis saata jõuluks järele, kui ma kirjutan. Venelased saavad küll 3 päevaks kodu käima, aga Eestlasi ei ole ühtegi lastud. Jüri käest sain ka kirja. Kirjuta minule kodust kohe vastust, sest ma ootan iga päev suure igatsusega kodust täätust. Meil on praegust õige porised ja räpased ilmad. Kora oli õige küll vahest 20 kraati, aga nüüd on volhovi jõgi jälle poolti lahti. Ela hästi minu armas ema, Jumal olgu sinu kaitseja ja abi mees. Sinu poeg Jaak.

Jaak Luhakooder, Silisentskaja Resas 1. detsember 1915

Armas ema, soovin sinul hääd elu ja tevis. Sinu elu võib küll kibe kodus ola, aga ära lootust kaota. Sest mina loodan, et ükskord ikka veel kodu tulen, sest ega kõik ikka sõja mölus otsa ei sa. Praegust olen mina päris terve ja oota pikki silmi, millal kodu saan. Sinul on mudugi palju mured majapidamisega ja saab veel rohkem olema, sest mina ei tea mitte, kui kaua mina kodust ära pean olema. Ja mis sa kevadel peale pead akkama, raske saab sinul küll kõiki loomi alles hoida olema. Aga kui Jumal sinul tervist ja jõudu ikka annab, siis katsu ika kodu alles oida. Nii kaua kui meie Jürika elavate seas oleme. Meie elu on siin ka oma jago kibe küll, meid lastakse tundide kauba külma ja tuisu käes vahtita ja kui sisse tuleme, ei ole meil mitte sooja tuba ega ahu äärt, kus soedad. Sukki, kindaid ja jalarätikuid ei ole muial kohta kuivatada, kui pane öösel oma kul[j]e alla. Sest lindudel taeva all on pesad, aga soldadil ei ole mitte kohta, kuhu oma pääd võib panna. Meil tulid mõned uued ülemad ja need on niisugused, et lasevad neid, kes ära jooksevad või mõnda süüdi teevad, vittstega peksa. Ja on kuulda, et juba mitu tükki peksa on saanud 50 ja 25 hoobi ja üks peksedavat olevad laatsareti ära surnud. Meil kodus kardvat, et orja aeg tagasi tuleb, kui sakslane võitab, aga meil on ta vist käes. Imelik seadus, hea peremees ei löö mitte oma koeragi ja kõige vähem, et veel surnus peksab. Sain Anu käest kirja ja selles kirjas lubab minul pakki järele saata. Olen väga rõõmus selle üle ja kirjutan kohe, kui kätte saan. Jüri käest olen ka mittu kirja saanud. Loodan ikka veel, et enne kora kodu saan, kui sõja väljale saatetas, aga kes teab, vahel on minu lootus kõik tühine. Vanne on meil ikka alles andmata, sest kui ära vannutakse, siis saatetaks ka varsti minema. Kirjuda minule või lase Anud kirjudad, kas lehmad veel lüpsavad ja kas võid palju saad. Kas põhud kõik laudile mahtusid ja kas neid nii palju on, et loomad üle talve ilusti saad põhuga pidada, sest heinu sai mineva suvel vähe. Kas mäelt rahval rehet peksedud on või on veel väljas. Lehtes oli lugeta, et soldadi peregonat kroonu metsast maksuta puid kolm sülda saavad. Kui see õige on, katsu omale ka telli, küll mõni ära raiub. Kas kroonu abi raha ka oled nõudnud ja kas seda saad. Ela hästi minu kallis mem. Nägemiseni, sinu poeg Jaak.

õe Anu kiri Jaak Luhakooderile 1. detsember, 1915

Armas vend, mina olen kõik sinu kirjad käte sanud. Se kiri, mis sina 20mal novembril saatsid, sain mina iust 26tal novembri õhtul käte. Ja home lähme meie Viljandis ja katsume sinule paki saata, sest postkonturis vatadase kõik pakid läbi ja kõike asia ei lasta saada. Riideid kül, aga sügi asja ei lasta. Aga mina katsun sinule ikki kedagi saata, natuke liha ja kuivadud õuni, mem tõi eila meile ja telis meid, et meie sinu paki ära sataks. Ja kaks pluused lasis ka mem mind õmelta ja ühe veikse rasikse seebi, et saa võiks enast pesta. Ja kui võimalik on, siis ostame linnast 1 naela suitsu vorsti ja natuke pränikid. Meie saataks veel rohkem, mittme pudase paki sule järgi, aga posti ei võeda rohkemad paki kui 12 naela vasta ja siis tuleb 75 kob maksa. Se raha ei ole kedagi maksa ja kui sule peaks veel vahel paki tarvis olema, siis kirjuda aga kohe, meie oleme kõige parema melega valmis saadma. Aga koraga raskemad ei sa saada ja saab näha kas meie sedagi kõike same saata nagu liha juures mina kartan. Jürile tahtsin liha saada, aga ei sanud, ei võeda post konturis vasta. Aga sule ehk saan pluusede vahele panna. Jürile ei olnud kedagi riide [k]rami, siis saadsin Jürile 2 naela pranikuid ja naela komveka, mud kedagi ei saand, tema riidid ei tahtnud. 2 lehte panen sule ka paki siise. Jüri kirja sain ka ühes sinu kirjaga. Tema kirjutab, et tema sinu kästt on neli kirja saand.

kiri jätkub...

õe Anu kiri Jaak Luhakooderile 1. detsember, 1915

kiri jätkub:

Ja kui sina paki käte saad, siis tee sest paki riidesd omale jala rätikud ja kirjuda, kas käte said. Kül mina kirjudan sule ühte puhku ehk mul kül iga kord uut[i]sd ei ole kirjutada, aga mina kirjudan ika jäle. Mem mudugi ise ei saa sule kirjudad, kui peab üts teisd laskma kirjudad ja eks mina kirjud sule memest ka kõik. Kes tale paremini kirjudab kui mina. Mem on paergu ka ika oma vana tervise juures ja kõik on tale ilusti kordas. Linad on tale nüid ka juba rabsidud, pili Mina oli tale aitand ära rabsi, oli tale rubla 40 kopikud palka maksn[u]t ja oli linu 6 ja ½ le[i]sikat sand. Ja ostja oli 3 rubla 25 kopikud lesikast luband, aga ta ei ole ära müind, lubas meile tua, et meie müime ära. Meme raha on meie käes 181 rubla, mis meie tale ära oleme müind, õunad või sead ja hanid. Ja sinu kirja, mis 14mal ja 2 kaardi kõik olen käte sand ja mem oli ka sele kirja käte sand, kus sina käset paki järgi saada. Saada aga ka memele ühte puhku kiria, sest se on ta kõik suurem ma pealne rõm ja se ta hojab veel tervise juures. Ja ta hojab kõike suurem holega kodu sule ales. Meie oleme ja elame kõik vana viisi edasi ja ei ole kedagi uutisd. Ja nüid võedi jäle mu[l]la töö mehi ja muidugi on mule test võerad, aga lasi Jüri läks kurnuverest. Palju tervisid ja Jumal olgu sinu hoja ja kajtsja. Anu

Jaak Luhakooderi venna, Jüri, kiri emale, Saaremaal 1. detsember, 1915

Armas ema Sinu käest ei ole mina rohkem kirja saanud, kui ühe, mis aru Jaak oli kirjutand. Aga mina tean sinu elust siiski. Anu on minul kolm kiirja saatnd ja iga kord nimetab ta ka, kuitas sina elad. Aga minu elu ei tea teised kegi, kui mina ise sule kirjutan. Mina olen ika ales saaremal. Jutt on küll likumas, et seald ära lähme, aga ei tea milas ja kuhu. Pooled selest rootust läksid seald ära ja nüüd on meid seal veel sada kolmkümend meest. Meid vanutadi ära ja nüüd oleme kõik valmis sõja vasta. Kui kuskil tarvis on, siis kohe saatetase. Enne vanutamis ei lastut meid kuskile, aga nüüd on elu paelu lahetam. Püha [päe]vadi käeme külas õlud joomas ja saaremaal on teta aladi saada ja on nii sukune, kui jänu jood, siis kohe peas akab kihama. Ja eesti poissit saavad ika, aga venelased vanuvad siis eestlasi. Minu elul ei ole praekust väga viga, sest mõned savad paelu rohkem kanadada kui mina tühja kõhdu ja muud pina ja vaeva, aga minu kõhd on aladi täis, et ta küll mitte kõige parem ei ole. Nüüd oleme küll jala vääe mundris, aga meid nimedase ika matrusteks ja selle pärast jüst ongi minu elu parem kui jala väes. Aga kui sõta järki jäeb, siis saan matruse riided selka, kui mind on veel seles kurjas ilmas. Ja kui mind ei ole enam olemas siin maapeal, siis kanan mina muituki palju paremaid riideid kui matruste omad on. Mutu ei ole ketaki viga, aga allid kõtistavad kaunisti särki sees, ei ana rahu päeval ega ööl muidu, kui pead tihdi küindega irmutama. Täna on meil jäle esimine kuu päev, nüüd akadase jäle varsti palka maksma. Meie saame rubla viisteis kopikut, kus kahe kuu palka olen juba kätte saand. Suhkurt saame ka ligemal neli naela kuus ja pool naela seepi. Ela äst ja kas iga ka terve oled. Kui minu kiirja kätte oled saand, siis kirjuta ka, kuitas kodu elad ja kas paelu loomi ka üle talve omale jatsid. Minu aatres on jäle teine. Kui minu atresi käte oled saand, siis ana seta ka Anule tead[a]. Mina kirjutasin temal nüüd vana aatresika.

Sõdurist sõbra kiri Jaak Luhakooderile 6. detsember, 1915

Staraja Russas, 6. detsembril 1915 Sain sinu kirja 4 dets. kätte, mille eest sulle südamlikku tänu avaldan. Mina oleks sulle ammu kirjutanud, aga ei teadnud sinu adressi. Minu teada pidid sina Medveditsas olema, aga nüüd kuulen, et sa hoopis teises kohas oled. Minu elu läheb peris kenasti. Esite oli võeras küll, aga harjus varsti ära. Esite saadeti meid palatitesse* linnast välja laagrisse. Seal olime kuni 1mese Oktobrini, siis kolisime linna kasarmusse. See on uus maja kasarmuks ümber muudetud, sellepärast ei olnud siin täia ka, aga viimaks hakkasid siginema, nüüd on õige tubliste teisa. Süüa saame meie peris kenasti, leiba saab 2 ½ naela päevas, suhkurt oleme juba mittu korda saanud. Suppid just suuremad asjad ei ole, mina ei ole neid küll söönud, elan enamaste theega. Õppus meil just väga käre ei ole, saab kenaste välja. Ol[e]me viis korda juba nikkletega laskmas käinud, vist rohkem ei lähegi enam, mina ei ole rohkem kui kaks korda käinud. Oli kuu aega ilma saabasteta kodus. Heila kirjuti meid juba Марашавойксъ, tuleb varsti ära minek, pühad saame küll veel siin olla. Peale vannet läheb veel kuu aega ära, aga meie oleme alles vannutamata, Litter G* on küll valmis juba riides iga päev minemas. Tuttavatest poistest ei ole mull muud kui Pelda Jaan ja Reemle Marten Kroonu poolt ei ole meie midagi riiet saanud. Mütsi ja Rihma, saapa narud sain ka, pesu eest ei ole ka makstud. Puhtuse eest kantakse siin head hoolt, iga nädala on kroonu saun. Söök on nõrk. Mina olen nii ära lõpnud, et meest pole enam ollagi. Õhk on ka nii halb, et laed tilguvad kõik, inimesi on paksu sees, narid on kolme kordsed. Kui aega saad, kirjuta edaspidi veel oma elust mulle, sinu sõber Tõnis Taevere

pruudi kiri Jaak Luhakooder`ile 24. märts 1917

Kallis Jaak!!! „Suur tänu“ kirja eest. Tulid mind jälle vaatama, ehk ma küll Su meelt palju olen pahandanud oma kirjadega, niisugust asja kirjutades, mis Sulle sugugi ei meeldi. Aga ma palun, „anna andeks“! Ma ei teadnud et se Sulle nii vasta meelt oli. Ma ei kirjuta Sulle siis niimoodi enam iialgi… Aga kui vahest kogemata ehk juhtub, ära pane seda siis tähelegi. Praegu oli mul kirja kirjutamise imu nii otsas, ei tahtnud mitte selle peale mõteldagi. Ma ei tea, kas sellepärast, et neid nii palju asjata olen kirjutanud. Tihti olen neid kirjutanud, aga saatnud pole neid kuigi palju, tõmban puruks ja viskan metsa, sest nad pole minu tahtmise järel olnud. Ja muidugi mõista, kui midagi põhjust pole kirjutada, siis ei maksa sulge kätte võtagi. Mina pole suurt jutukas su sõnal, mis siis kirja teelgi. Jumalast, õpetajadest ja pappidest, mida Sa mulle kirjutad, ei tohi ma (Sulle) midagi vastata, sest ma arvan, et see läheb väga pikale, kui neist hakkan jälle unistama. Jäägu selleks ajaks, kui sa ükskord kodu tuled ning mind ära ei unusta selle rõõmu sees. Siis võin rääkida, mis „mina“ arvan. Ütlen aga lühedalt seda, et see on küll õige, mis Sa kirjutad, et siin ilmas ei ole aru ega otsa, kõik on üks puder. Õige inimene võetakse ja viiakse tappa just nagu looma. Ma ei julge vaadata, kui looma tapetakse, mis ütleb süda siis, kui pean inimest tapma – niisuguses seisukorras võib see inimene olla, kellel silma ega kõrva ei ole. Kole on seda vaadata, veel koledam teha.

kiri jätkub...

pruudi kiri Jaak Luhakooder`ile 24. märts 1917

Aga vaata, see peab kõik nii olema. Sõda on vana. Vanal ajal sõditi ka. Ja meie oleme see rahva põlv, kes seda irmsad aega näha saame. – Mina ei mõista sellest aru saada, mis tal sellega korda läheb? – Tehku, mis ta tahab, minust ei ole tema vaigistajad – ega ülesse hässitajad. Mina elan praegu, niisama kui „enne“ sõda, rahulist elu, pole sellest midagi puudust ega häda näinud. Ainult see on kõige suuremaks valuks olnud südamel, et mu kallimad ja sõbrad on ära riisutud. Neist on mul küll väga kahju olnud. Mu rind kui pime vangi koda, kus sõda kinni mõistetud. Ja valu tal kui surma oda sisse pistetud... Kui tihti tuled Sa mulle meele. Jäen vaest oma töö juure peatama ja saadan oma mõtted Sinu juurde ja küsin, kus oled Sa praegu ehk mis teed Sa praegu. Kas oled veel elus või oled ammu ammu ja leidnud rahu maa. J.n.k. [joonistatud süda] v.m.m. mõteldes. Minu vend Hendrik on praegu kodus käimas 10 päevaks. 15 märt. tuli ja 28 läheb ära. Ma olin küll rõõmus, et teda näha sain. Aleksander on Petrogradis, kiidab oma elu nii hea olema. Midagi ametid ei ole, käib ula linnas, keeldust ei ole, mine kuhu tahad. Se uus seadus on hea küll, kui ta aga peaks jääma. Kas sind ei lasta ka kodu käima tulla? Meie poolt on mitmed kodus […] Jüri ja Pihu Kaarel. Aua Teet on sellepärast kodus, et oma armast abikaasad hauda kanda. Esmapäeval 20mal olid matused. Ta oli ammugi haige tiisikuses ja Minna õde Ida on praegu poodis kauplejaks. Tänavu aasta on palju pühasid. Täna on Marjap. ja homme on jälle püha, Jaani päeval on kaks püha. Kas teie ka pühasid peate või on see usk kadunud. Mul pole praegu enam midagi kirjutada. Soovin, et kõik, mis sa ette võtad ka hästi korda läheks. Et see amet ruttu otsa lõpeks ja teist paremad jälle saaks, mis vana vaeva unustab. Aga ma palun, ära Sa mind ära unusta!? Mina ei unusta iialgi Sind! Kiri on täis ka juba, olgu siis lõpp. Nägemiseni!!!!!!!!!!! Tuttav, nii sõber kui kallim M…

pruudi kiri Jaak Luhakooder`ile 30. märts 1917

Armas kallim!? Ma ei tea; kas tohin Sulle nii viisi kirjudada. „Anna andeks“, kui pahandab see Sind... Kevade on jälle kätte jõudnud, oma armsa ja meeldiva läikega. Päike sulatab kõik jääd ja lund ning ära kaob külm ja torm. Küll ilus aeg siis jälle on, kui lilled õitsvad, linnud laulvad ja lehtpuud lehtes kohavad. Siis päike paistab palavalt ja lilled lehkvad lõbusalt. Oh kevade, miks petad sa need lilled õitsema ja lähed mööda rutuga, siis peavad närtsima. Rängalt rõhub minu rinda kurvastuse kalju koorm. Ning kõik elu tormid tuuled väga külmalt puhuvad. Ei „see“ lahke päikse paiste või minu südant soojenda. Mul mure talv jäeb südame. Kas tead, mu kallis kaugel, kui väga ma armastan Sind. Su pärast mul pisar on laugel ja tugevast tuksub mu rind. Kas tead mu kallim, et kannan Sind igal aal südame sees. Ma tean, Sa põlgad mind ära ja külm on mu vastu Su rind. Ma tean, Sul on ju üks teine, Sul õigus on põlgada mind. Mälestuseks [kaunistatud lillevanikuga] Aga kui kord kurval tunnil. Millal oled üksinda, Leiad selle lehekese Mõtle siis mu peale sa! Tea et igal ajal Sulle Truudust hojab minu rind. Ei ole enam aega rohkem tehe. Nägemiseni. M…

Jaak Luhakooder 29. mai 1917

Armas ema! Tervitan sind oma kirjakeseka ja soovin sinule hääd tervist ja elu. Noh minu elu läheb ka päevast päeva oma vana viisi. Olen praegust jälle ees sõja liinil otsaka. Noh elu on siin tänu Jumalal päris vagune, noh tehakse mõni pauk ka, aga suuremat pole mitaki. Ja ehk saab mõni ka surma, mis see on kõik tühine asi. Praegust olen mulla onnis ja ei ole muut ammetit kui kuula aga, kui midagist tellevonist teatakse. Siin keedame süüa isse, sest meile antakse söögi kraam nagu liha, kala, pekki ja makkaroonisid. Praegust sain, või õigemini tuli kodumaalt minule kiri. Ma ei tea küll kust, sest sõber ütles praegust keskstantsijast , et minule kiri on, aga noh, see on minust versta 5 eemal. Noh omen, kui aega on, lähen järele. Praegust lõppetan kirja, pole minule midakist enam kirjutata. Antku Jumal sinule emake ikka hääd tervist ja jõudu Sinu poeg Jaak

Jaak Luhakooder 21. juuni 1917

Armas ema! Tervitan sind sõnakeseka. Mina olen ikka päris terve ja heas meele olud ja lootan, et sina ka ikka hea tervise juurtes oled. Eks sulle ole mured küll, heina aeg on jälle käes, aga heinalisi pole ketaki, mis sinna ikka parata. Siin on väga palavat ilmat ja siine rahvas koristab praegust rukkist ja tali nisu. Viljad on siin kõik kehva pidi, üksnes mais, see on õige tore ja lopsakas ja teda on ilmatu suured väljad täis. Palju tervisid sinul soovites sinu poeg Jaak

Jaak Luhakooder 9. juuli 1917

Armas emake! Mõtlesin sind oma veikese kirjaka tervitata. Kirjutan ikka ühele ja teisele, aga sinul kõike vähem, aga mis on kõik teised sinu vasta. Eila jäi kiri poolele, hakkas vihma sadama ja pärast ei olnud minule enam aega kirja kirjutata, sest läksin teesuuri. Meie oleme liinist praegust versta 30t eemal Etulei vaksali juurtes külas. Noh mina ei ole praegust külas, vaid versta 4 eemal vahelmise tellevoni stantsia peal, just rautee äärtes ja pole teha siin suuremat siin mitte midagi. Siin on ümbrus õige meele päraline: järve kallas, niisuguset pähkle puut, kus otsas need pähkled kasvavat, mis meil sulatult jõulu kuuse otsa ripputakse, siiti, persiku ja aprikosi ja akatsia puut. Nende vahet on viinamarja põesaid, päevaroosa, korvitsaid, arpusisi ja kõiksugust muut rämpsu täis külvatut. Noh elu ei ole sellegi pärast kuiki meelepäraline siin minul, palavus on väga suur. Kärpseid on ka nii palju, et kusakil rahu ei anna, nii et inimene siin ennast ei tune ei terve ega aige [o]levat, vait selle vahe pealmine. Suve viljat on siinsetel inimestel nisu ja oder juba koristut. Siin elavat moltovanlaset ja pulkarlaset külates ja nente elu on praegust ka väga räbal, sest kõik kohad on soltatisi täis. Aga need on visat oma elu kohta kinni oidma. Viimati kui liinil olime, olime külas, mis 5–6 versta vaenlasest eemal ja alalise suurtüki tule all, aga seal elavat nad ka rahulikut ja teevat oma talitusi. Muutkui laskma hakab, siis kauvat ära keldritesse ja koopastese. Siis on üksi räba[l], kui mõnel maja ära purustab, siin on majad savist ja kohe laiali kui hopi saab. Praegust on siin liini peal ööd ja päevad vahet pidamata suurtuki murin, nii et maa väriseb. Praegust ei tea millas jällest liini läheme, nii on praegust siine elu. Oh täna on ka vist palka saamise päev, saab jälle oma 750 kopikat ära. Noh kui palka saab, siis peab sünni päevas ka midaki maiustust ostma, on ju täna 10nes. Mõnta asja ikka leiab, on juba teine sünni päev sõjas pidada. Tervitan sind armas emake südamest! Sinu poeg Jaak

Jaak Luhakooder 25. august 1917

Armas memm! Tervitan sind mõne sõnakeseka. Lootan, et vaenlane mitte veel meie armast kodu ei ole ära võtnud ja minu tervituse kätte saad. Minu süda on küll õige mures sinu pärast, sest see on üks kole asi, kui sõja möll peaks kodu ära rüüstma. Kui minu selle kirja kätte saad, siis lase mõnda kirjutada, kui kaugel sakslane on. Minu elul ei ole viga. Kõikest südamest tervitates! p. Jaak

Lisalugemist:

NB! Lugemiseks tuleb end registreerida rahvusarhiivi veebikeskkondade kasutajaks.

Jaak Luhakoodri mälestused rahvusarhiivis:

Käsikiri. Luhakooder, Jaak, 3. diviisi reamees - mälestusi Vabadussõja sündmustest.

Käsikiri. Luhakooder, Jaak - mälestusi I Maailmasõja- ja Oktoobrirevolutsiooniaegseist sündmustest "Riia juures mullatööl 1915.-1916.a." ja "Vene sõjaväevõimude suhtumine Eesti väeosade formeerimisse" aprill 1917.a.

Title 2

Title 2