Eduard Vilde

Kirjanik Eduard Vilde portree, AM _ 4567:335 F 14717, Eesti Ajaloomuuseum SA

https://www.muis.ee/museaalview/2042314

EDUARD VILDE

1865-1933

Eesti kirjanik

VIKTORIIN

RAAMATUID

MATERJALID

1/12

Eduard Vilde aastatel 1880-1890

https://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=350918&_xr=67223f9851035

Kus möödus Eduard Vilde lapsepõlv?

VIRUMAAL

HARJUMAAL

JÄRVAMAAL

LÄÄNEMAAL

Lääne-Virumaal asuv Muuga mõis. Foto V.-P. Vahi

https://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=560304&_xr=6790abd1336ab

ÕIGE!

Ed. Vilde sündis Lääne-Virumaal Simuna kihelkonnas Pudivere mõisas, kust õige pea kolisid Vilded Muugale. Sealses mõisas möödus kirjaniku lapsepõlv. 10-aastaselt saadeti ta Tallinnasse kooli.

Eduard Vilde oma vanematest

EDASI

2/12

Millise nendest ajaloolistest teostest on kirjutanud Eduard Vilde tädipoeg?

"meelis"

Vilde esimene kool Tallinnas. 1875. a saadeti Vilde Tallinnasse Kentmanni kooli. Elas ta sellel ajal oma tädi peres.

https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:194524/142847/page/28

"tasuja"

"ümera jõel"

"mahtra sõda"

Kuidas Bornhöhe Vilde kirjutamisande avastas

Reprofoto. Eesti kultuuritegelased, kellest kaks viimast on Eduard Vilde ja Eduard Brunberg pseudonüümiga Bornhöhe, AM _ 13813 F 11684:9, Eesti Ajaloomuuseum SA. (1896-1903)

https://www.muis.ee/museaalview/2059291

ÕIGE!

Vilde tädipoeg Eduard Bornhöhe on jutustuse "Tasuja" autor. Lisaks kirjutamisele jagasid tädipojad ka kirge reisimise vastu.

Mida on Ed. Bornhöhe veel kirjutanud?

EDASI

3/12

Kuhu läks noor Vilde palgatööle?

Kirjanik Eduard Vilde, visiitportree, ERM Fk 367:33, Eesti Rahva Muuseum

https://www.muis.ee/museaalview/663218

kooli õpetajaks

KIRJASTUSSE

ajalehe toimetusse

raamatupoodi

https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/f3cd5987-f653-43cc-aa34-a9eb2491e40d/content

Vilde esimene trükis ilmunud jutt. Selle käsikirja sattumisel Virulase toimetusse sai Vilde sinna ka tööpakkumise.

ÕIGE!

1883. a alustas Eduard Vilde oma karjääri ajalehe Virulane toimetuses. Ajakirjanikuleiba teenis ta palju aastaid nii kodu- kui välismaal.

Kuhu kadus Vilde esimene jutt ja kuidas teine tema karjääri otsustas?

EDASI

4/12

Millise žanriga võitis Eduard Vilde eesti rahva südame?

https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:193219/142625/page/49

romaanid

näidendid

lühiproosa

reisikirjad

https://dspace.ut.ee/server/api/core/bitstreams/fd0ffa3d-44c7-4ec9-8f41-3318c01bf81f/content

ÕIGE!

Eesti rahva südamesse jõudis Vilde oma naljajuttudega, mida inimesed alati pikisilmi ootasid.

Vilde naljajuttude populaarsus

Vaata telelavastust Vilde naljajutust "Vigased pruudid"!

EDASI

5/12

Millise preemia sai Eduard Vilde oma tööandjalt 1903. aastal?

https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:441018/375833/page/1

korteri

jalgratta

ametikõrgenduse

reisi

Preemiaks saadud reisi kirjeldused Teatajas

https://dea.digar.ee/page/teatajapats/1904/04/09/2

ÕIGE!

1903. aastal sai Vilde ajalehe Teataja väljaandjalt preemiaks reisi Euroopasse. Välismaal veetis kirjanik väga suure osa oma elust - reisides, töötades, paguluses olles või tervist parandades.

Veel sellest preemia- reisist

Vilde reisid ja reisikirjad

EDASI

6/12

Mitu aastat viibis Eduard Vilde paguluses?

12

18

https://dea.digar.ee/article/kodumaanadalaleht/1990/02/28/13

21

Pagulusaastad Taanis

ÕIGE!

12 aastat veetis Eduard Vilde paguluses. Kõige pikemalt peatus ta Taani pealinnas Kopenhaagenis. Põgenema sundis kirjanikku tõik, et ta oli tagaotsitav osalemise eest 1905. a revolutsioonisündmustes.

EDASI

https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:348468/304274/page/29

7/12

Milline on Vilde ajaloolise triloogia kolmas romaan?

Triloogia esimene romaan "Mahtra sõda"

https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:37612

"prohvet maltsvet"

"külmale maale"

"mäeküla piimamees"

"raudsed käed"

Vilde kui esimene Krimmi eestlaste uurija ehk ettevalmistused romaani "Prohvet Maltsvet" tarbeks

"Prohvet Maltsvet" 1906

https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:37691

ÕIGE!

Eduard Vilde ajalooliste romaanide triloogia kolmas teos on "Prohvet Maltsvet" (1905-1908), mis algselt ilmus järjejutuna ajalehes. Triloogia esimesed osad olid "Mahtra sõda" (1902) ja "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (1903).

EDASI

8/12

Mitme Eduard Vilde romaani järgi on valminud film?

Arvamus, kultuur : [ajalehe Postimees lisa], 28. veebruar 2015

https://www.ester.ee/record=b2224285*est

"Mäeküla piimamees" - Kas Ed. Vilde parim psühholoogiline romaan? Kas Vilde võis olla esimene eesti naisõiguslane?

http://www.digar.ee/id/nlib-digar:107969

ÕIGE!

Vilde loomingust on filmiks saanud kaks romaani ("Külmale maale" 1965 ja "Mäeküla piimamees" 1965). Lisaks on ekraanile jõudnud mõned Vilde jutustused ning näidendid.

Loe veel Eduard Vilde romaane

EDASI

9/12

Mille vastu tekkis Vildel kirg juba koolipoisina?

Eesti kirjanikud (vasakult istuvad) A. Alle, J. Semper, Ed. Vilde; seisavad: J. Sütiste, J. Lintrop, J. Vares-Barbarus, H. Raudsepp 1933

https://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=332184&_xr=67223f9851035

teater

muusika

sport

fotograafia

https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:37693

Vilde kutselise teatri eestseisjana

ÕIGE!

Ed. Vilde kirg teatri vastu sai alguse juba poisikesena ning saatis teda terve elu. Vilde sulest on pärit ka kolm näidendit: "Tabamata ime" (1912), "Pisuhänd" (1913) ja "Side" (1917).

Vaata Ed. Vilde näidendite põhjal valminud telelavastusi!

EDASI

10/12

Kuhu saatis noor Eesti Vabariik Eduard Vilde diplomaadiks?

taani

soome

prantsusmaale

https://www.ester.ee/record=b2224285*est

saksamaale

Arvamus, kultuur : [ajalehe Postimees lisa], 28. veebruar 2015

Sotsiaaldemokraatide valimisplakat 2015. a Riigikogu valimistel: Eduard Vilde. Sotsiaaldemokraat aastast 1865, AM F158 12:202, Eesti Ajaloomuuseum SA,

https://www.muis.ee/museaalview/2945404

ÕIGE!

Eduard Vilde diplomaadiks...

1919. a sõitis Ed. Vilde Eesti Vabariigi esindajana Saksamaale. Tema tegevusväli diplomaadina laienes ka Šveitsi, Austriasse, Tšehhoslovakkiasse ja Ungarisse.

Sotsiaal-demokraat Eduard Vilde

EDASI

11/12

Kus tutvus Eduard Vilde oma naise Lindaga?

tööpostil

KÕNEKOOSOLEKUL

teatris

pulmas

https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:444498/381696/page/1

Võrdsed partnerid Linda ja Eduard

https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:104300/162503/page/99

ÕIGE!

Linda Jürmanniga tutvus Vilde 1904. aastal ühes pulmas, kuhu kirjanik oli kontvõõrana sattunud.Linda oli Vildele nii elukaaslane, olles talle toeks töös ja paguluses, kui ka võitluskaaslane. Neid sidusid ühised poliitilised vaated, sh naiste õigused.

EDASI

https://vikerraadio.err.ee/825008/luule-eestile-maria-lee-liivak-aega-jaanud

12/12

Mitu osa on aastatel 1923-1935 ilmunud Vilde "Kogutud teostel"?

Eduard Vilde portree, AM _ 2307 F 4730, Eesti Ajaloomuuseum SA

https://www.muis.ee/museaalview/2459697

13

23

33

43

https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:442408/378133/page/1

ÕIGE!

Vilde "Kogutud teostel" on 33 osa. Oma elutöö toimetamine ja kokku kogumine "Kogutud teosteks" oligi kirjaniku põhiline töö elu lõpuaastatel, mille viimased osad ilmusid alles peale Vilde surma.

Vilde olulisus meie kirjandusloos ning tema tõlgendamine Nõukogude perioodil

EDASI

AITÄH!

https://kivike.kirmus.ee/index.php?t=3&oid=0&module=400&op=3&pid=AR-20273-45757-43082

Tubli! Oledki saanud sõbraks Eduard Vildega!

Mängus on kasutatud DIGARist pärit materjale, et tutvustada RaRa digitaalseid kogusid.

KASUTATUD MATERJALID

TAGASI ALGUSESSE

raamatuid

raamatuid

raamatuid

raamatuid

raamatuid

Mängus kasutatud allikad

artiklid ja raamatud

1. Vilde, Eduard. Katked minu elust. Looming, 3, 1945, lk 288-311. https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:109938/16253/page/38

2. Joonuks, H. Matk sõnameistri noorusmaale. Nõukogude Õpetaja, 27.02.1965, lk 2. https://dea.digar.ee/page/noukogudeopetaja/1965/02/27/2

3. Malts, V. Veel Eduard Vilde perekonnast ja Karjaküla piimamehest. Kollektiivne Töö, 24.11.1960, lk 2. https://dea.digar.ee/article/kollektiivnetoo/1960/11/24/9

4. Pulver, Andres. Eduard Vilde pidas Virumaad alati oma kodukandiks. Virumaa Teataja, 18.08.2001, lk 9. https://www.monument.ee/lv/laekvere-vald/muuga-eduard-vilde-elukoht/artiklid/muuga-eduard-vilde-elukoht-virumaa-teataja-18-08-2001.pdf

5. Alttoa, Villem. Eduard Vilde koolis. Keel ja Kirjandus, 11, 1964, lk lk 665-670. https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:194524/142847/page/27

artiklid ja raamatud

6. Viitol, Livia. Eduard Vilde. Tallinn : Tänapäev, 2012. https://www.ester.ee/record=b2775281*est

7. Kruus, Oskar. E. Vilde muredest "Postimehe" toimetamisel ja pärast seda. Looming, 2, 1965, lk 279-285. https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:107695/16474/page/125

8. Treier, E. Noore Vilde nurjunud katse "Postimehe" toimetajaks saada. Keel ja Kirjandus, 10, 1959, lk 622-629. https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:193219/142625/page/48

9. Põldmäe, Rudolf. Mõningaid vaatlusi E. Vilde loomingu populaarsuse teemal. Looming, 2, 1965, lk 264-272. https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:107695/16474/page/108

10. Vaiksoo, Jaanus. Kadriorust kostab naeru. Sirp, 04.05.2012, lk 9. https://dea.digar.ee/article/sirp/2012/05/04/6.1

11. Kruus, Oskar. E. Vilde kirjanikutee algusest. Keel ja Kirjandus, 2, 1965, lk 80-82. https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:193356/142672/page/18

artiklid ja raamatud

12. Kiindok, A. Eduard Vilde "Jutustuste" sõnavarast. Keel ja Kirjandus, 3, 1961, lk 145-151. https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:193273/142638/page/19

13. Palm, August. E. Vilde kahest varasemast novellist. Keel ja Kirjandus, 10, 1971, lk 577-582. https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:194686/142872/page/3

14. Vilde, Eduard. Mööda maad ja merd. Teataja, 09.04.1904, lk 2. https://dea.digar.ee/page/teatajapats/1904/04/09/2

15. Palm, August. E. Vilde senitundmatu reisisatiir. Keel ja Kirjandus, 10, 1965, lk 593-599.https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:193364/142682/page/19

16. Klein, Mari. Reisikirjanik ja esimene eurooplane Eduard Vilde. Õpetajate Leht, 01.03.2013, lk 17. https://dea.digar.ee/page/opetajateleht/2013/03/01/17

artiklid ja raamatud

17. Toomet, Kairi. Mismoodi Vilde, revolver kingas, Balkanil ja Türgis reisimas käis. Maaleht, 15.04.2010, lk 26-27. https://dea.digar.ee/page/maaleht/2010/04/15/27

18. Kronberg, Janika. Eurooplane Vilde Krimmis. Sirp, 29.10.2004, lk 14. https://dea.digar.ee/page/sirp/2004/10/29/14

19. Kuningas, Oskar. Ühest rännuhimulisest sõnameistrist. Kodumaa, 28.02.1990, lk 6-7. https://dea.digar.ee/article/kodumaanadalaleht/1990/02/28/13

20. Suits, Gustav. Eduard Wilde maapaos. Tulimuld, 1, 1950, lk 13-29. https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:348468/304274/page/15

21. Raudam, Toomas. Vilde uuesti lugemise võimalusest. Sirp, 19.03.2004, lk 12-13.https://dea.digar.ee/page/sirp/2004/03/19/12

artiklid ja raamatud

22. Kann, Lauri. Inimohvritega revolutsioonisündmused Eesti linnades 1905. aastal. Ajalooline Ajakiri, 1, 2020, lk 3-28. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=AKajalooline202010.2.4&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-------------

23. Viitol, Livia. Märgata inimest, uurida tegelikkust! Sirp, 29.10.2004, lk 11. https://dea.digar.ee/page/sirp/2004/10/29/11

24. Toomet, Kairi. Suure kirjaniku suur lugu - Eduard Vilde "Mahtra sõda". Nädaline, 31.05.2008, lk 13. https://dea.digar.ee/page/nadaline/2008/05/31/13

25. Kirss, Tiina. Mahtrad. Keel ja Kirjandus, 8-9, 2013, lk 607-622. https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:196154/143228/page/49

26. Talivee, Elle-Mari ; Finch, Jason. Uue linna sünd Eduard Vilde romaanis "Kui Anija mehed Tallinnas käisid". Looming, 11, 2015, lk 1628-1638. https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:261496/187944/page/117

artiklid ja raamatud

27. Saard, Riho. Vilde kui maltsvetluse konstrueerija. Keel ja Kirjandus, 5, 2015, lk 333-350. https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:279518/250985/page/39

28. Tuglas, Friedebert. Eduard Vilde. Looming, 3, 1945, lk 277-283. https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:109938/16253/page/27

29. Veidemann, Rein. Igaühe isiklik Vilde. Arvamus, kultuur : [ajalehe Postimees Nädal lisa], 28.02.2015, lk 8-9. https://www.ester.ee/record=b2224285*est

30. Lindsalu, Elo. Vilde kui naisõiguslane. Keel ja Kirjandus, 4, 2006, lk 296-309. https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:81681/143908/page/34

31. Lindsalu, Elo. Kes on eesti Nora? Sirp, 18.08.2006, lk 13. https://dea.digar.ee/page/sirp/2006/08/18/13

32. Soovik, Ene-Reet. Mäeküla piimanaine : meie oma Hollywood. Vikerkaar, 1-2, 2005, lk 146-152. https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:129643

artiklid ja raamatud

33. Tuglas, Friedebert. Eduard Vilde näidendid. Looming, 1-2, 1947, lk 214-225. https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:103467/16224/page/218

34. Treier, E. Ühest kutselise teatri eestvõitlejast. Sirp ja Vasar, 25.01.1957, lk 2. https://dea.digar.ee/page/sirpjavasar/1957/01/25/2

35. Vilde, Eduard. Eesti näitemäng ja tema tulewik. Wirulane, 21.01.1886, lk 1. https://dea.digar.ee/article/wirulane/1886/01/21/3

36. Ruben, Aarne. Sotsialist Vilde. Sirp, 18.08.2006, lk 12. https://dea.digar.ee/page/sirp/2006/08/18/12

37. Arumäe, Heino. Gustav Suits ja Eduard Vilde diplomaadi rollis. Looming, 9, 1992, lk 1261-1268. https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:114093

38. Vilde, Eduard. Demokratiline kaswatus. Tallinna Teataja, 12.06.1917, lk 2. https://dea.digar.ee/article/tallinnateataja/1917/06/12/53

artiklid ja raamatud

39. Valge, Jaak. Eduard Vilde poliitiline sõnum. Looming, 11, 2015, lk 1615-1627. https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:261496/187944/page/105

40. Vilde, Eduard. Tõsi-Vilde utoopiast ja Eestist. Akadeemia, 3, 1990, lk 587-594. https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:101378

41. Toomet, Kairi. Linda Jürmann - Eduard Vilde ebanaiselik päiksenaine. Linnaleht : [Tallinn], 17.06.2011, lk 18. https://dea.digar.ee/page/linnalehtt/2011/06/17/9

42. Kiipus, Merike. Tuglas Vildest ehk mälestuste autentsusest. Tuna, 4, 2003, lk 94-99. https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:104300/162503/page/99

43. Viitol, Livia. Vilde-aegsed naised. Sirp, 18.03.2005, lk 14. https://dea.digar.ee/page/sirp/2005/03/18/14

artiklid ja raamatud

44. Raud, Liis. Kui "päikesenaine" astus E. Vilde ellu. Looming, 2, 1965, lk 273-278. https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:107695/16474/page/119

45. Vilde, Linda. Mälestuskilde elust paguluses ja kodumaal. Looming, 12, 1958, lk 1849-1855. https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:107061/16295/page/91

46. Meos, Piret. Boheemlane Vilde oli täiesti emasse. Linnaleht : [Tallinn], 12.12.2008, lk 9. https://dea.digar.ee/page/linnalehtt/2008/12/12/19

47. Vaiksoo, Jaanus. Pealelend. Sirp, 19.03.2004, lk 13. https://dea.digar.ee/page/sirp/2004/03/19/13

48. Vilde, Eduard. Eduard Wilde läkitus Eesti rahvale. Tallinn, 1933. https://kivike.kirmus.ee/index.php?t=3&oid=0&module=400&op=3&pid=AR-20273-45757-43082

Mängus kasutatud allikad

saated

1. Vigased pruudid. ETV, 31.12.1989. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/vigased-pruudid

2. Tähtteose kiirkursus. Eduard Vilde "Mahtra sõda". YouTube, 14.03.2021. https://youtu.be/R_6S-9PNTjY?si=CoJc1VVUpk74BYt5

3. Tabamata ime. ETV, 23.09.1983. https://arhiiv.err.ee/video/tabamata-ime

4. Pisuhänd. ETV, 25.04.1981. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/pisuhand-1-191433

5. Side. ETV, 26.11.1991. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/side-1

6. EV 100. Hetk ajaloos : 19. Kirjanik Vilde. ETV, 13.08.2017. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/ev100-hetk-ajaloos-kirjanik-vilde

http://www.digar.ee/id/nlib-digar:243477

PROOVI UUESTI

Ed. Vilde: "Ma kirjutasin kaunis pika novelli nimega „Kurjal teel" ja saatsin ta Tall. Brandt'i raamatukauplusele kirjastada; seda ei sündinud aga, ja Brandt ütles hiljem, käsikiri olla tema kaupluse või elukorteri põlemisel otsa saanud. Umbes 10 aastat hiljem ilmus see minu esimene kirjanduslik katse aga üsna ootamatult Tartus Schnakenburi kirjastusel: vaheajal pankrotti jäänud Brandt oli käsikirja sinna andnud või müünud, nii et ärapõlemine luisatud oli. Teise jutustuse — ma usun, see oli „Musta mantliga mees" — saatsin Tall. ühele oma sõbrale lugeda, see andis ta „Virulase" toimetajale J. Järvele edasi ning teatas mulle varsti peale seda, jutustus huvitada Järve ning temal olla toimetuses abilist vaja — kas ei tahtvat ma ennast selleks pakkuda. Tegin seda suure rõõmuga, ning sügisel 1883 astusin „Virulase" toimetuse liikmeks — 15 rbl. kuupalka, prii korter ja kost Järve perekonnas."https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:109938/16253/page/44

Vilde oli õieti esimene, kelle sulest hakkas järjekindlamalt ilmuma igat sorti kirjutisi: omaloomingut, raamatu- ja teatriarvustusi, artikleid. Eduard Vilde töötas kõikide tollal Eestis ilmunud suuremate ajalehtede juures, olles ise Teataja rajaja. Seega oli Vilde ajakirjanik ja kirjanik, mis oli tema teadlik valik, tema leib ja kutsumus. Eesti raamatu arenguloo seisukohalt on ainulaadne ettevõtmine Vilde “Kogutud teoste” ilmumine, mille ta ise välja andis. Tänini pole avaldatud veel ühegi autori nii ulatuslikku teostekogu, mis pealegi veel saavutas esimesena nii sisult kui ka välimuselt euroopaliku taseme. https://dea.digar.ee/page/linnalehtt/2008/12/12/19

Ed. Vilde: "Minu armastus teatri vastu on mulle tänini alles jäänud; pärast kooli oli ta kuri nii tugev, et ta mind katset sundis tegema saksa näitlejaks hakata, mis aga luhta pidi minema, sest et mul selleks kunstiks vähematki annet ei ole. Ma arvan aga, et ma kohe hakatuses näitekirjanikuks oleksin hakanud, kui see töö tol ajal tegijat vähegi tasuda oleks suutnud, kui meil üksainuski kunstikõrgune ja aineliselt paremini fundeeritud eesti teater oleks olnud."https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:109938/16253/page/42

Ühest kutselise teatri eestvõitlejast https://dea.digar.ee/page/sirpjavasar/1957/01/25/2

Eesti näitemäng ja tema tulewik / Ed. Vildehttps://dea.digar.ee/article/wirulane/1886/01/21/3

Eduard Vilde läks Eesti diplomaatiliseks esindajaks Berliini siis, kui Vabadussõda oli jõudnud lõppfaasi ja eestlased olid oma iseseisvustahet teoga kinnitanud. Ta töövaldkond — Saksamaaga suhete korraldamine ja Eestile de iure tunnustuse taotlemine — ei olnud kergete killast. Eesti esindajal tuli kogeda Saksa parempoolsete ja vene valgete, landesveerlaste ja bermontlaste vaenulikkust ning kogu Euroopas levinud skepsist ja ebalust Eesti iseseisvuse suhtes. E. Vilde tegevuspiirkonda kuulusid ka Šveits, Austria, Tšehhoslovakkia ja Ungari. Nende riikide suhtumisest Eesti de iure tunnustamisse kõneleb E. Vilde kiri välisministrile 18. novembrist 1920. https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:114093 (lk 1261)

Eduard Vilde viibis Taanis, täpsemalt Kopenhaagenis kahel korral. Esimene kord kestis ligikaudu aasta: 1906. aasta novembrist kuni 1907. aasta oktoobrini “ Nörrebros, Kopenhaageni tööliskvartaalis, ühe üürikasarmu kolmandal korral.” (Eduard Vilde, Artikleid ja kirju. Eesti Riiklik Kirjastus, 1957, lk. 279). Seejärel, pärast lühemaid ja pikemaid peatusi Saksamaal, Belgias ja Austrias ning kiirvisiiti Ameerikasse 1911. aastal, elas Vilde 1911. aasta suvest kuni 1917. aasta märtsini talle armsaks saanud Taani pealinnas rahumeelset kirjanikuelu. /.../ Just too teine ja pikem periood oli eriti viljakas, siis valmisid näidendid "Tabamata ime"(1912) ja "Pisuhänd”(1913) ning romaan “Mäeküla piimamees” (1916).https://dea.digar.ee/page/sirp/2004/03/19/12

"Seda et Eduard Vilde on produktiivne reisikirjanik olnud, teatakse üldiselt vähe. Reisikiri ei ole klassiku jäika kuvandisse mahtuv žanr, seda osa loomingust peetakse üldiselt ka liialt kergekoeliseks ja mitte väga kunstiväärtuslikuks,” seisab raamatu sissejuhatuses. Oma päris esimese reisi tegi 20-aastane algaja ajakirjanik Vilde 1885. aastal Helsingisse, viimase 1932. aastal Itaaliasse. Võõrsil kirjutas ta palju kodumaa ajalehtedele. Märkimisväärne on seegi, et Vilde ei olnud iial loodusmatkaja, vaid läbi ja lõhki suurlinnainimene. /.../ Kairi Tilga sõnul oli Vilde suur Eesti patrioot, kes nägi oma reisidel väga palju maailma ning tuli siia ikka tagasi. „Vilde elas 20 aastat välismaal. See on märkimisväärselt pikk aeg,” kõneleb Tilga ja lisab, et õnneks on Vildet hakatud üha enam nägema kui esimest tõelist eurooplast.https://dea.digar.ee/page/opetajateleht/2013/03/01/17

Klassikute hulgas on Eduard Vilde saatus meil erandlik. Kirjanik Vildest tehti Nõukogude ajal kõigi rõhutute kaitsja, sotsialistliku realismi kanoniseeritud pühak, kes ühena vähestest varasematest sulemeestest paljastas halastamatult klassivastuolusid. Sotsiaaldemokraat Vilde bolševikevastased ütlused vaikiti maha, kuigi, Vilde oli alati korrektne ning mingit laussõimu endale ei lubanudki. Sotsiaaldemokraatia algus Maarjamaal on hämar, enamlus Eestis ei ulatunud ajas tagasi isegi mitte 1905. aasta revolutsioonini. Sotsialism hakkas võrseid ajama siis, kui Vilde kuulas Berliini Reichstagis Wilhelm Liebknechti ja August Bebeli kõnesid. Seega kohtame juba 1891. aasta Berliinis Vildet veendunud sotsialistina. Nende aegade sotsiahsm oli intelligentide ja õpetajate pärusmaa. https://dea.digar.ee/page/sirp/2006/08/18/12

"E. Vilde kirjanikutee algusest":https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:193356/142672/page/18

"Eduard Vilde „Jutustuste" sõnavarast":https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:193273/142638/page/19

"E. Vilde kahest varasemast novellist":https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:194686/142872/page/3

Eduard Vilde lapsepõlvekodust:

"Matk sõnameistri noorusmaale": https://dea.digar.ee/page/noukogudeopetaja/1965/02/27/2

"Veel Eduard Vilde perekonnast ja Karjaküla piimamehest": https://dea.digar.ee/article/kollektiivnetoo/1960/11/24/9

Vilde ja Linda olid varemgi kokku puutunud, kuid nende suhe sai õige hoo 1904. aasta juunis ühise tuttava pulmas. Linda seisis seal jõuliselt naiste õiguste eest, Vilde aga oli üks esimesi tuntud mehi, kes naiste õiguste eest välja oli astunud – nad rääkisid ühist keelt. Paari suhe arenes kiiresti. 1905. aasta 9. septembril sõlmis paar notariaalse lepingu võimalike järeltulijate õiguste määratlemiseks ja pani ajalehte teate, et Eduard Vilde ja Linda Jürmann on abielusse astunud. Seaduse silmis oli siiski kehtiv vaid kiriklik abielu, seega olid nad esimene nii tuntud vabaabielupaar. See oli väga julge ja ajast ees samm. https://dea.digar.ee/page/linnalehtt/2011/06/17/9

Vilde asus uue sajandi algul sootuks suurema ülesande kallale. Aastal 1902 ilmus ta romaan „Mahtra sõda", a. 1903 „Kui Anija mehed Tallinnas käisid" ja a. 1908 „Prohvet Maltsvet". Need teosed on sündmustikult küll täitsa iseseisvad, kuid moodustavad ometi ühise ajaloolise triloogia, mille ulatus on üle 1600 lehekülje. Neid seob vähemalt ühine tegevusaeg, vaatevinkel ja tendents. See oli Vilde suurejoonelisim ettevõte, mis nõudis ühel hoobil loovat vaimu ja uurija püsivust. Siin pani autor välja oma rahvaelu ja rahvakeele tundmise, tüüpeloova fantaasia ning sotsiaalse kaastunde. Tulemuseks oli monumentaalne kolmikteos, mis tagab Vildele hoopis erilise seisukoha eesti kirjanduses. Kõigi kolme teose aineks on talupoegade liikumised ja rahutused läinud sajandi keskel Põhja-Eestis. Nende kõigi peasündmused langevad aastasse 1858. https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:109938/16253/page/31

Ed. Vilde: "Vist olin ma juba kreiskooli kõige alamas klassis, kui minu tädipoeg minust midagi sule poole kalduvat märkas. Ta leidis minu laua pealt paberilehekese, mille peale ma saksa keeli midagi olin kirjutanud: mõned laused, dialoogi kujul, mis nagu katkend mõnest novellist kõlas — mitte algus, mitte lõpp — midagi „keskpaigast". Ja ma mäletan, et ma seda tõepoolest ilma kindlama ideeta üles olin tähendanud, ainult tumeda sisemise sunni tõukel ebamäärasele mõttele sõnalist kuju anda — himust teda paberi peäl näha. Brunberg — ta on mõne aasta minust vanem ja tegi tol ajal juba kirjanduslikke katseid — Br. luges, naeratas ja tähendas siis tõsisemalt: „Sa luuletad ju, poiss, ja nii väga halb see ei olegi." Mina aga häbenesin — võib-olla poole rõõmu pärast kiituse üle — ning jätsin sedapuhku sellesarnased ekstravagantsid maha, et oma ärganud iha ainult kooli-kirjatööde kallal ülesantud ainete raamis edasi teenida. Selle juhtumuse puhul olin ma arvata 13 aastat vana."

https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:109938/16253/page/41

Suure kirjaniku suur lugu - Eduard Vilde „ Mahtra sõda “https://dea.digar.ee/page/nadaline/2008/05/31/13

Mahtrad : sugude, sotsiaalsete suhete ja koloniaalvägivalla kujutamine Eduard Vilde ajaloolise triloogia esimeses romaanishttps://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:196154/143228/page/49

Uue linna sünd Eduard Vilde romaanis „Kui Anija mehed Tallinnas käisid”https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:261496/187944/page/117

Vilde kui maltsvetluse konstrueerijahttps://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:279518/250985/page/39

Nõukogude ajal olin õppinud Vilde-nimelises pedagoogilises instituudis, käinud sügiseti kartuleid võtmas Vilde-nimelises kolhoosis, elasin Mustamäel Vilde tee naabruses ja pidin kooliõpilasena ning hiljem tudengina lugema hunniku Vilde teoseid. Ma ei olnud mingi erand, pigem tüüpiline näide, kuidas iga eestlane puutus igal sammul kokku Vilde nimega. /.../ Vilde muudeti nõukogude ajal tendentslikult punaseks kirjanikuks ja koos sellega tapeti igasugune lugejahuvi tema vastu. Vilde ise polnud selles süüdi, et tema loomingut nii ühekülgselt käsitleti ja mees koolides kriitilise realismi klassikuks kuulutati. Loomulikult sai ühel hetkel kõigil Vildest kõrini ja iseseisvumise vabades oludes unustati Vilde nimi pea täielikult. Nüüd hakkab suhtumine Vildesse muutuma jälle loomulikuks, inimesed on üledoosi mõju unustanud./.../ Vilde on ikkagi tohutult mõjutanud eesti kirjandust ja lugejat. Vildet lugesid tema kaasajal põnevuse ja rõõmuga kõik, lugesid Vilde suhtes ülbelt meelestatud nooreestlased eesotsas Gustav Suitsuga ja luges tavaline lehelugeja, kelle sõnul ainuüksi Vilde nime nimetamine ajas kividki naerma. Milles peitub Vilde jõud, võlu ja omapära? Tema (varasemates) tekstides pole punnitamise jälgi. Lugu jookseb loomulikult, on mõnuga loetav. Andekas mees. Pole tunda iga hinna eest kunstitegemise tahtmist. https://dea.digar.ee/page/sirp/2004/03/19/13

Vilde diplomaatiliseks esindajaks saamine tuli n-ö üleöö. Mingit eelnevat ettevalmistust tal selleks ametiks polnud. Ta valdas saksa keelt, tundis saksa kultuuri ja sakslasi ning omas pikaajalisi sidemeid Saksa sotsiaaldemokraatidega. Vilde oli kursis poliitikaga ning ta oskas inimesi mõjutada. Ehkki G. Suits vist siiski natuke kahtles Vilde sobivuses diplomaadi kohale, tegi Vilde oma tööd kohusetruult. (Viitol, 2012, lk 228-229). https://www.ester.ee/record=b2775281*est

Prosaistist näitekirjanikuks

Ed. Wilde koondas aga Kopenhaagenis — pärast ebaõnnestunud Ameerika avastamist — oma võimeid ammuahvatlenud jõukatsumisele. Oma nooruses oli ta korra katsunud isegi saksa teatri näitlejaks hakata. Kõnesoleval ajal olid juba omad kutselised eesti teatrid tegevuses, aga oma algupärase repertuaari kehvus andis end teravalt tunda. Eesti ühiskonda arvustav realistlik jutukirjanik, kelle ande tugevamaks küljeks oli alati olnud elav ja nõtke dialoog, arvas nüüd paraja aja tulnud olevat ka näitekirjanikuks hakata. Ed. Wilde debüteeris 1912 4-vaatusliku draamaga, mille nimi oli "Tabamata ime”. https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:348468/304274/page/28

Tabamata ime https://arhiiv.err.ee/video/tabamata-ime

Pisuhänd https://arhiiv.err.ee/video/vaata/pisuhand-1-191433

Side https://arhiiv.err.ee/video/vaata/side-1

Omal ajal olevat üksnes Vilde nime nimetamine ajanud kividki naerma. XIX sajandi lõpus polnud Eestis temast populaarsemat kirjameest. Ei ole vist liialdus öelda, et Vilde najal harjus eesti rahvas lugema ja lugemist armastama. Et mitte olla näljakirjanik, tuli hakata naljakirjanikuks, ütles Eduard ise. Rahvas neelas ajalehesabadest ja raamatutest Vilde lihtsaid ja tögavaid naljajutte, jumaldas tema huumorit ning nõudis lisa. Noor Vilde oli kuulsuse tipul. https://dea.digar.ee/article/sirp/2012/05/04/6.1

Igal juhul jääks aga Vilde küllaltki suureks nimeks meie kirjandusloos, kui ta muud peale oma näidendite poleks kirjutanudki. Ta osutus ka siin ainete leidmises, inimesekujutamises ja dialoogi arendamises meistriks. Eriti tuleb teda hinnata eesti kunstiväärtusliku komöödia rajajana. „Pisuhänd" on omas laadis jäänud siiamaale ületamatuks. Kui ka Kitzberg eesti algupärasele kunstdraamale aluse pani, siis jääb komöödia alal see teene ikkagi Vildele.https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:103467/16224/page/229

Eduard Vilde romaan «Kui Anija mehed Tallinnas käisid» ilmus «Teataja» joone all 1903. a. alguskuudel. Ajalehe väljaandja oli lubanud autorile selle romaani eest preemiaks Euroopa-reisi. Romaani lõpp ilmus 12. märtsil ja juba 28. märtsil 1903 asus Vilde Tallinnast teele. Ta reis kulges üle Berliini, Viini, Praha, Budapesti, Belgradi ja Sofia Konstantinoopolisse ning sealt Vahemere, Itaalia ja Kesk-Euroopa kaudu koju tagasi, kuhu ta jõudis juuni teisel poolel. Juba paar nädalat pärast väljasõitu — 10. aprillil — hakkasid «Teataja» joone all ilmuma Vilde värsked reisikirjad «Mööda maad ja merd». Reisikirjelduse ilmumine kestis vaheaegadega enam kui aasta (kokku 86 joonealust) ja jäigi pooleli, kui Vilde 1904. a. suvel «Teataja» juurest lahkus. Hiljem on seda reisikirjeldust pealkirja all «Reisielamusi Kagu-Euroopast» kahel korral (1934 ja 1956) uuesti trükitud, mistõttu see on üldtuttav.https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:193364/142682/page/19

Millise suunitlusega leht oli Virulane? "Demokraatliku suunitlusega Virulases kritiseeriti venestamispoliitikat, balti paruneid ja sotsiaalseid olusid teravamalt kui teistes ajalehtedes. Sageli võeti sõna rahvusliku kultuuri teemadel ning astuti välja eesti keele kasutamise eest ametiasutustes. Vabameelse mõtteviisi ja rahvusliku vaimu tõttu oli Virulasel suurem lugejaskond kui omal ajal C. R. Jakobsoni Sakalal. (Viitol, 2012, lk 75) Miks ei avaldanud Vilde "Musta mantliga meest" Virulase toimetaja Jaak Järv? "Võimalik, et Järv kartis Vilde teost avaldada. Nii teravat kriitikat mõisnike kohta toonases kirjanduses ei leidunud. Jutu ilmumise järel asutigi Vildet süüdistama sotsialismiõpetuse kuulutamises" (Viitol, 2012, lk 77) https://www.ester.ee/record=b2775281*est

"Külmale maale" (1896) https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:37609

"Raudsed käed" (1898) https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:444511

"Lunastus" (1909) https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:200640/114541/chapter/3

"Mäeküla piimamees" (1916) https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:37611

"Rahva sulased" (lõpetamata, Looming 1934/1–3)https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:128255/119642/chapter/1

Vilde-aegsed naised : Eduard Vilde seisukohad on kantud demokraatliku ühiskonna meeste ja naiste võrdsusprintsiibist https://dea.digar.ee/page/sirp/2005/03/18/14

Kui „päikesenaine" astus E. Vilde elluhttps://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:107695/16474/page/119

Mälestuskilde elust paguluses ja kodumaal / Linda Vildehttps://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:107061/16295/page/91

"Mismoodi Vilde, revolver kingas, Balkanil ja Türgis reisimas käis": https://dea.digar.ee/page/maaleht/2010/04/15/27

"Eurooplane Vilde Krimmis": https://dea.digar.ee/page/sirp/2004/10/29/14

"E. Vilde senitundmatu reisisatiir": https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:193364/142682/page/19

Ma olen iseloomu ja vaimulaadi poolest oma ema universaal-pärija, isalt ei ole ma peaaegu midagi saanud. Ema kergesti süttiv temperament, tema impulsiivsus, rahutus ja püsimatus — need omadused on ka minul veres; praktiline meel puudub aga minul veel suuremal määral kui mu emal. Kui viimane nooremas eas sagedasti ägedalt minu isale peale käis, et see teenistuskohta vahetaks, siis ei olnud selle nõude sisemine, ainelise tulu alla peidetud vedru midagi muud kui iha elukohta vahetada, et meeltele ja vaimule uusi värskeid muljeid muretseda. Seesama paigalpüsimatus, seesama janu uute nähtuste, sündmuste, tunnete ja maitsete järele lennutab ka mind terve eluaja ringi; ma ei mäleta üheski paigas järgemööda kauemini elanud olevat kui aastat kolm. /.../ Niisama selgesti äratuntav on mulle ka emalt saadud vaimuandeline teepaluke: minu luulesoon, minu fabuleerimisvõime. Minu ema toitis end oma noorematel aastatel,kui meil veel kunstluulet peaaegu ei olnud, kõige suurema isuga vanast rahvaluulest. https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:109938/16253/page/38

"Tasuja": https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:36452

"Villu võitlused": https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:36456

"Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad", mille ainetel on valminud film "Viimne reliikvia":https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:36458

"Tallinna narrid ja narrikesed":https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:36444

Vaatleme mõningaid konkreetseid andmeid, mis näitavad Vilde kui naljakirjaniku suhteid lugejaga. Keegi tundmatu kirjutab, et Vildet tuntud ka «kõige kehvemas hurtsikus», kus polnud muud lugemisvara kui kiriklik lauluraamat ja Mats Tõnissoni tähtraamat. «Tuli rändkaupmees. Vilde naljajuttude raamatuke maksis 15 või 20 kopikat. Ja kui sedagi raha ei leidunud, pakuti rändraamatukauplejale süüa ja paluti, et ta lubaks läbi lugeda Vilde jutukesed. Kohe vaibus majas ka kibedaim töö ja toiming. Ja kuna rändraamatukaupmees sõi, luges keegi perekonnast ette Vilde jutustuse. Kuulati hardumusega — see oli suurimaid sündmusi vaese hurtsiku elus.» Sama autor meenutab, et Lõuna-Eestis oli peaaegu igal talul oma «juturaamatute kogu» ja sinna ostetud esimeses järjekorras Vilde teoseid, hiljem ka teisi. «Vilde raamatuke oli saanud talu raamatukogu nurgakiviks.» https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:107695/16474/page/109

Demokratiline kaswatus / Ed. Vilde https://dea.digar.ee/article/tallinnateataja/1917/06/12/53

Eduard Vilde poliitiline sõnumhttps://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:261496/187944/page/105

Tõsi-Vilde utoopiast ja Eestisthttps://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:101378 lk 587

Vilde kui naisõiguslanehttps://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:81681/143908/page/34

Kes on eesti Nora?https://dea.digar.ee/page/sirp/2006/08/18/13

Mäeküla piimanaine: meie oma Hollywood. lk 146https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:129643