Mälumajakad

"Eesti mälumajakad"

FOTO- JA VIDEOVÕISTLUSE AUHINNATUD TÖÖD

Photo and video competition, recognized entries

ALUSTA

"Eesti mälumajakad"

Eesti Mälu Instituut kutsus foto- ja filmihuvilisi jäädvustama mälestuspaiku üle Eestimaa, mis seostuvad Eestis toimepandud Nõukogude repressioonidega. Loomevõistlusest võttis osa üle 60 autori. Žürii otsustas autasustada 21 autorit. Tegemist on eriliste töödega, mis kannavad endas killukest ajalugu ja mälestust ajast, mil totalitaarse võimu ohvriks langesid tuhanded süütud inimesed. Võistlus oli pühendatud 80 aasta möödumisele 1941. aasta juuniküüditamisest, mille ohvriks langes ligikaudu 10 000 Eesti inimest, kellest vaid vähesed nägid taas oma kodumaad. Mäletades ja mälestades väärtustame vabadust ja inimlikkust. Konkursi patroon on Eesti Vabariigi peaminister Kaja Kallas.

The Estonian Institute of Historical Memory invited all those interested in photography and videography to capture memorial sites associated with Soviet repressions committed in Estonia. More than 60 authors participated in the creative competition. The jury decided to give prizes to 21 authors. The participants’ submissions are very unique – they carry a small part of history, as well as a memory of a time when thousands of innocent people fell victim to a totalitarian regime. The competition is dedicated to the passing of 80 years from 1941 June deportation. Approximately 10 000 Estonian people, of whom only few saw their homeland again, fell victim to this deportation. Remembrance and commemoration of this event is a way of showing that we value freedom and humanity. The patron of the competition is Kaja Kallas, Prime Minister of Estonia.

Raigo Tõnisalu

Autorikommentaar

Pildistades Patarei vangla võlvialuseid, kujutlesin kuidas aastaid tagasi olid Eesti represseeritud vangikongides valguse ja vabaduseta. Trellitatud akendest sisse tungivad valguskiired andsid neile lootust ja jõudu vastu pidada. Koorunud värvikihid seintel, auklikuks tallatud põrandad aitavad aimu saada, kui mitmed inimpõlved on olnud türannia ohvriks, aga siiani suutnud eestlust kanda ja võidelnud end vabaks. Need valguskiired vormitakse täna muuseumiks, mis ei luba ajastumälul kustuda.

Janek Mõisavald

Autorikommentaar

„Aeg silub haavad” Mida aeg edasi, seda rohkem vajub unustustehõlma meie esivanematega toimunu. Iga uue päikesetõusuga vaatame tulevikku ning minevikuhaavadest jäävad järele vaid kirjaread. Igast pimedamast ööst on järel vaid mälestus ning uue päeva koidikul hakkame üles ehitama oma tulevikku. Meiega räägivad vaid monumendid, mis on olnud kogu aeg meie kõrval.

Janek Mõisavald(äramärgitud töö)

Monika Michelson

Autorikommentaar

Valisin kohtadeks Patarei vangla, Keila raudteejaama, Klooga koonduslaagri mälestusmärgi ja Harju-Madise mälestuskivi. Keila raudteejaam oli 1 jaamadest, kus seisid küüditamiseks vagunid, et inimesi edasi toimetada vangilaagritesse. Kloogal korraldatud massimõrv oli seotud Saksa vägede kiirkorras taganemisest, kellel oli vaja vangidest vabaneda. Harju-Madisel kirikuaeda on püstitatud sarnaselt Maarjamäe memoriaalile, kus on ka mu vanavanaisa nimi peal, nimedega tahvlid.

Eerik Ülevain

Autorikommentaar

Teekond sümboliseerib 20. sajandi suurvõimude terrori all kannatanud Eesti elaniku jõudmist vabadusse. Pildiseeria on jäädvustatud Kommunismiohvrite memoriaalis. Esimene pilt kujutab paljukannatanud inimese teekonda vabaduse poole ja teine pilt inimese jõudmist lõpuks pimedusest valguse kätte. Keegi teine ei suuda vabadust nii hästi hinnata kui see, kes on tundnud, mis tähendab vabaduse puudumine. Aga selliste mälestusmärkide abil saame edasi anda neid mälestusi, et 20. sajandi õudused enam iial ei korduks.

Heidi Võsu

Autorikommentaar

“Keeni küüditamisohvrite mälestuseks”. Pildistades olid mu ümber äkitselt hirmsad pilved ja taevaski nuttis. Kõik oli korraga justkui mustvalge ja hirmsad pildid minevikust jooksid kui filmilint mu silme eest läbi. Hiljem kodus panin paberile need read: “See maa siin me jalge all on näinud ja kuulnud seda mida keegi meist näha ja kuulda ei tahaks. Näinud õudu ja pisaraid, kuulnud nuttude kaja. See raudtee on viinud meid eestlasi kaugele, Siberi metsade taha. Kuid valu...See valu ju oli, on ja jääb ning ei jäta meid päriselt kunagi maha.”

Ellen Anett Vennik

Mike Arnott

Autorikommentaar

Vihmaveelompide abil tahtsin jäädvustada fotoseeria, mis näitaks Patarei vanglat kahest erinevast perspektiivist. Peegelpildid annavad aimu vangla rahutust minevikust: vangistustest, piinamistest ja mõrvadest; ja samal ajal inspireerivad tulevikuvaateid, sest hoone ja selle ümbrus muudetakse tulevaste põlvede jaoks linnakeskuseks. Tahtsin näidata, et olenemata hoone välisilme muutustest on pinna all tume minevik, mida ei tohiks kunagi unustada ning pigem võiks minevik olla helge tuleviku inspiratsiooniks.

Jukka Heinoviirta

Autorikommentaar

Küünlad Vabaduse väljakul Iga aasta 25. märtsil süütavad tallinlased Vabaduse väljakul küünlad mälestamaks Nõukogude võimu poolt läbi viidud küüditamise ohvreid. Kuigi tegemist oli kohutava sündmusega, on küünlavalguses linnaväljak kaunis vaatepilt. 2017. aastal avanes minulgi võimalus üritusest osa võtta. Õhtukaadrite tarvis läksin oma kaamera ja statiiviga kohale, kuid mul polnud aimugi, mis mind ees ootab. Väljakul oli süüdatud lugematu arv küünlaid, mis olid paigutatud selliselt, et neist moodustus Eesti geograafiline kujutis. Kuid küünlad polnud õhtu kõige muljetavaldavam osa. Astusin trammist välja ja kui saabusin väljakule, oli seal täiesti vaikne. Kohale oli tulnud üsna palju inimesi, seega oleks võinud oodata lärmi ja jutuvada, kuid väljak oli vaikne kui kalmistu pimedal talveööl. Inimesi oli näha, kuid mitte kuulda. Sündmus oli väga emotsionaalne. Tegin oma 24 mm objektiiviga mõned pildid, kuid ei suutnud päriselt tabada õiget tunnet, mistõttu kõndisin väljakust eemale, et leida koht, kus vahetada 24 mm objektiiv kalasilmobjektiivi vastu. Leidsin pargipingi, mida kasutada tehnika ajutise hoiukohana. Nokitsesin oma kaamera kallal, kui pimedusest ilmus üks vanem mees. Ta kõndis aeglaselt, peatus minu kõrval ja tervitas mind pehmel häälel. Tervitasin teda vastu ja selgitasin väga konarlikus eesti keeles, et olen soomlane ega oska kahjuks tema keelt. Minu piiratud keeleoskus ei näinud teda häirivat. Ta hakkas jutustama kuidas ta töötas noore mehena Soomes. Ta võrdles eestlasi ja soomlasi ning seletas, et me peaksime oma ühiste juurte tõttu olema palju lähedasemad. Ta ütles, et tihtipeale ei arva eestlased Tallinna vanalinna ummistavatest soome turistidest eriti midagi. Püüdsin talle oma viletsas eesti keeles vastata, et tihti vaatavad ka soomlased eestlastele ülevalt alla, mis on vale. Jõudsime arusaamisele, et sellised minevikusündmused näitavad, et peaksime tegelikult kokku hoidma. Nii me seal siis olime, kaks võõrast erinevatest riikidest, erinevatest põlvkondadest, rääkisime erinevaid keeli, kuid tundsime kauni memoriaali juures siiski ühtsustunnet. Candles on the Freedom Square Each year, on the 25th of March the people of Tallinn, the capital of Estonia, light candles on the freedom square to commemorate the victims of the Soviet deportations. Although it was a terrible thing, the candle lit square is a very beautiful sight.I was able to participate the night in 2017. I went there with my camera and my tripod to get some night shots, but I had no idea what was waiting for me.There were twenty thousand candles lit on the square. They were organized in the shape of the Estonian map. But the candles were not the most impressive thing that night. When I got out of the tram and entered the square, it was almost totally silent there. There were quite a lot of people there and you would expect to hear a lot of noise. But, it was almost like at a cemetery on a dark winter night. You could see the people, but you could not hear them.The event was very emotional. I took some photos with my 24mm lens, but I could not quite capture the feeling. I walked away from the square to find a place to change the lens to my fisheye lens. I soon found a park bench I could use as a temporary holder for my equipment.When I was fiddling with my camera, a man came out from the darkness. He was an elderly man walking slowly. He stopped by me and greeted me with a subtle voice. I greeted him back and told him with my very limited Estonian that I'm a Finn and unfortunately can't speak his language very well.My lack of language skills didn't seem to bother him. He was starting to tell me how he used to work in Finland as a young man. He compared the Estonians and Finns and how we should really be closer because of our origins. He told me that too often the Estonians don't think too much of the Finnish tourists crowding the old town of Tallinn. I tried to answer him with my poor Estonian and told him that many times the Finns too look the Estonians down their nose and that's wrong. We agreed that this kind of events show us that we really should live as one.There we were, two strangers from different countries, of different generations, speaking different languages, but still united in front of this beautiful memorial.

Csaba Virag

Autorikommentaar

Küünlad Vabaduse väljakul Iga aasta 25. märtsil süütavad tallinlased Vabaduse väljakul küünlad mälestamaks Nõukogude võimu poolt läbi viidud küüditamise ohvreid. Kuigi tegemist oli kohutava sündmusega, on küünlavalguses linnaväljak kaunis vaatepilt. 2017. aastal avanes minulgi võimalus üritusest osa võtta. Õhtukaadrite tarvis läksin oma kaamera ja statiiviga kohale, kuid mul polnud aimugi, mis mind ees ootab. Väljakul oli süüdatud lugematu arv küünlaid, mis olid paigutatud selliselt, et neist moodustus Eesti geograafiline kujutis. Kuid küünlad polnud õhtu kõige muljetavaldavam osa. Astusin trammist välja ja kui saabusin väljakule, oli seal täiesti vaikne. Kohale oli tulnud üsna palju inimesi, seega oleks võinud oodata lärmi ja jutuvada, kuid väljak oli vaikne kui kalmistu pimedal talveööl. Inimesi oli näha, kuid mitte kuulda. Sündmus oli väga emotsionaalne. Tegin oma 24 mm objektiiviga mõned pildid, kuid ei suutnud päriselt tabada õiget tunnet, mistõttu kõndisin väljakust eemale, et leida koht, kus vahetada 24 mm objektiiv kalasilmobjektiivi vastu. Leidsin pargipingi, mida kasutada tehnika ajutise hoiukohana. Nokitsesin oma kaamera kallal, kui pimedusest ilmus üks vanem mees. Ta kõndis aeglaselt, peatus minu kõrval ja tervitas mind pehmel häälel. Tervitasin teda vastu ja selgitasin väga konarlikus eesti keeles, et olen soomlane ega oska kahjuks tema keelt. Minu piiratud keeleoskus ei näinud teda häirivat. Ta hakkas jutustama kuidas ta töötas noore mehena Soomes. Ta võrdles eestlasi ja soomlasi ning seletas, et me peaksime oma ühiste juurte tõttu olema palju lähedasemad. Ta ütles, et tihtipeale ei arva eestlased Tallinna vanalinna ummistavatest soome turistidest eriti midagi. Püüdsin talle oma viletsas eesti keeles vastata, et tihti vaatavad ka soomlased eestlastele ülevalt alla, mis on vale. Jõudsime arusaamisele, et sellised minevikusündmused näitavad, et peaksime tegelikult kokku hoidma. Nii me seal siis olime, kaks võõrast erinevatest riikidest, erinevatest põlvkondadest, rääkisime erinevaid keeli, kuid tundsime kauni memoriaali juures siiski ühtsustunnet. From “Liberation” to Memorial Hungarian by origin I share the emotions towards the communist heritage. The marks of the past that surround us today as reminder of a suppressing power concealing itself as the liberator of the people hiding its crimes behind the slogans of freedom, brotherhood and equality. Sadly, such regimes could, and still can exist. Glad to see the existence of such memorials allowing the history to be present in current lives, honouring those enduring the crimes of the past.

Anastassia Anton

Autorikommentaar

Mälestus, mis teeb sinust inimese Mida võtaksid kaasa, kui teaksid, et ei pruugi kunagi koju tulla? Emakeelne raamat, mis on kümneid kordi läbi loetud? Kõige olulisem on pidada meeles lähisugulaste näod, õnneks on jäänud vana fotojäädvustus. Soovisin anda edasi tunnet, mida inimesed võinuks tunda tol hetkel kui laev lahkus. Asjad, mis on jäänud kaldale kui möödunud õnneliku elu verstapostid, tükike sinust, mis on jäänud või unustatud liivale.

Angelina Alt, Karolina Alt, Eva-Angelica Kaldaru, Elisabeth Ervald, Rainis Lükk, Astor Argos

Autorikommentaar

Dokumentaal „Puude varjus“ tutvustab metsavendade punkrit ja raketibaase Väike-Maarja vallas. Oma videoga soovime teieni tuua Eesti metsade ohtusid ja võimalusi eestlaste jaoks nõukogude okupatsiooni ajal. Mets pakkus eestlastele varju ja kaitset võõrvägede eest. Kuid samas, oli mets eestlastele ohuks, kui võõrväed asutasid metsadesse oma sõjaväe baase. Sageli asusid nad üksteisele väga lähedal.

Tarmo Piir

Autorikommentaar

Lühilugu, mille semiootilise tähenduse loob iga vaataja endale ise. Ajajoon: 1941-2001-2021. Märksõnad: kaasaeg, mälupilt , kogemus, õppetund, kohustused, õigused. Filmitud: juuli 2020. Monteeritud: mai 2021.

Karri Kaas, Asso Puidet

Autorikommentaar

Rauast tee Kurvad majad ja rauast tee. Külmast rauast tee. Tee, mida mööda veeti tuhanded eestimaalased väe ja võõra võimu tahtel sinna, kust paljud enam iial koju tagasi ei pöördunud. Jaamad, tähistamas ja ikka veel meenutamas nende nukrat minekut ja teekonda. Teekonda lõppjaama.

Swapnil Arjun

Autorikommentaar

Käesolev video illustreerib endist rõhuvat kommunistlikku režiimi, peegeldab Eesti väärtuseid, vabadust ja kaotuste ühise mäletamise olulisust. Nõukogude Liidu totalitaarse režiimi ohvrite sosinaid kaitseb eesti vaim, mis kannab nende hääled pühadusse, kus nad saavad olla rahus. Kollektiivne mäletamine aitab nende mälestust elus hoida. The video intends to illustrate the oppression of the former communist regime, reflecting on the Estonian values, freedom, and the importance of remembering our loss. The whispers of the victims of the Soviet Union's totalitarian regime, are safeguarded by the Estonian spirit, which carries their voices into the holy and sacred, where they can be at peace. Through our collective remembrance, we keep their memory alive.