Loovkonkursi võistlustööd

RAHVUSARHIIVI LOOVKONKURSI VÕISTLUSTÖÖD

2020

Valik

LOOVKONKURSI

võistlustöid

Mia Maria Lorenz

Miia Nummert

Ingrid Alla

Kärt Pärnat

Arabella Antons

Kertu Karba

Mart-Andreas Rootalu

Helena Lepp

Jakob Luhamets

Anabel Mattisen

Laur Oskar Peetsalu

Kadri Eskor

Hanna Juhkam

Paul Abiline

Lupe Topkin

I kohtArabella antons

Elamusteraamatud ehk isiklike elamuste arhiivVideo

arabella antons

Elamusteraamatud ehk isiklike elamuste arhiiv

ii kohtanabel mattisen

E-raamat vanavanematest Marie ja Viktor Pintsist

iii koht lupe topkin

Arhiiv kui kunstiteosJoonistus kaaskirjaga

ARHIIV KUI KUNSTITEOS

LUPE TOPKIN

Mulle meeldib end väljendada läbi loomingu ja sellepärast otsustasin panna oma nägemuse arhiivist paberile joonistusena. Mõnes mõttes sarnaneb arhivaari töö kunstniku omaga, sest kildhaaval infot otsides ja detaile sobitades, loob ta teadmiste kunstiteoseid. Kasutasin sümboleid, mis minu arvates iseloomustavad kõige enam arhiive ning seal töötavaid inimesi.

Libista hiirega üle joonistuse ning leia ülesse erinevad sümbolid. Nendel klikkides avanevad sinna peidetud tähendused.

ERIPREEMIAKÄRT PÄRNAT

Essee

Olles aus, siis tegelikult pole ma üheski arhiivis käinud ning mitte iialgi sinna sattunud. Põhjus ei ole selles, et ma ei taha, pigem pole vajadust olnud. Siiski tundub see kõik uus ja huvitav ning kunagi võtan mõne arhiivikülastuse kindlasti ette.

ERIPREEMIAJAKOB LUHAMETS

Plakat valmis loovuspäeva käigus.

Plakat

eripreemiapaul abiline

Õpilasvastupanuorgani-satsioon Sini-Must-Valge Tõnis Abilise ja Bernhard Abilise eluloo näitelLoovtöö

Töö põhineb peamiselt organisatsiooni liikmete Tõnis Abilise ja Bernhard Abilise mälestustel. Mainitud teemani jõudsin tänu sellele, et minu vanaisa Bernhard Abiline oli organisatsiooni Sini-Must-Valge liige ning pärast ka Endiste Õpilasvabadusvõit-lejate Liidu aktiivne liige.

Käesoleva töö eesmärgiks on uurida pärast II maailmasõda okupeeritud Eestis tegutsenud õpilasvastupanu ning organi-satsiooni Sini-Must-Valge tege-vust.

Põrandaaluseid noorte rühmi oli sõjajärgsel ajal piisavalt palju, et kohalikele julgeoleku-organitele ja miilitsaüksustele parajat peavalu ja segadust tekitada. Nii võis juhtuda, et ühe organisatsiooni tegude eest said karistada hoopis teise organisatsiooni noored. “Tühi-sed” vasturääkivused ja eba-korrektsed asjaolud julgeoleku-uurijaid ei häirinud.

On väga vajalik ajalugu tunda ning püüda seda kõike mõista, võtta eeskuju nendest endis-aegsetest noortest, kelle julgus ja vapper suhtumine pole kuhugi kadunud. Olen uhke oma sugulaste üle, kes andsid oma panuse, et saaksime elada vabas ja rahulikus Eestis.

Töö üks eesmärke on näidata tänapäeva noortele, kuidas meile nii loomulikuna tunduva vabaduse eest on kunagi tulnud võidelda, kasutades selleks jõukohaseid vahen-deid.

ERIPREEMIA MART-ANDREAS ROOTALU

Harjumaa Jõgisoo küla Jahu talu ajaloostLoovtöö

Käesolevas töös uurisin ma, milline on olnud Jahu talu pere sugupuu, mis loomad on seal varem elanud ja elavad praegu, kui palju teadaolevaid ehitisi on seal olnud ja mis ehitised need on olnud ning kui palju nendest veel alles on.

Valisin loovtöö teemaks Jahu talu Jõgisoo külas Harjumaal, kuna see talu on minu sugupuuga väga tihedalt seotud ja veedan ise seal palju aega ning olen huvitatud talu varasemast ajaloost.

Töö käigus intervjueerisin põhjalikumalt oma vanaema. Vanaema Marje intervjuus rääkisime, et ta on 66-aastane ja sündinud nõukogude võimu ajal, siis, kui suurt impeeriumi valitses veel Jossif Stalin. Vanaema ristiti samal päeval, mil Stalin suri (5. märts 1953, tema ristiisa Valter olevat olnud julge mees, kes ei hoolinud okupatsioonivõimu hoiakutest).

Informatsiooni kogumise mee-toditeks, mida kasutasin, olid eelkõige küsitlused-intervjuud: sain olulist informatsiooni oma vanavanemate ja ema käest. Osa teadmisi ammutasin aga ka tutvumisel kirikuraamatute ja teiste dokumentidega, mis on leitavad meie arhiivides ja internetiandmebaasides, oma-enda teadmiste üldistamine jms.

Jahu talu on minu arvates väga rikka ajalooga ja heade inimestega talu ning ise olen selles talus vähemalt seits-mes põlvkond ning saan selle üle uhke olla. Jahu talu ajaloos kajastub eestlastele iseloomulik sitkus ja nutikus, mis on keerulistel aegadel olnud väga suureks abiks meie rahvale.

ERIPREEMIA inGRID ALLA

Inimesed ajaloo keerdkäikudes: Andres Luige (1864-1938) suguvõsa luguUurimistöö

Tahtsin teada saada, kes on tädi Liisa, miks läks Johanna 1949. aastal mu vanaema ja vanatädiga Siberisse kaasa ja milliseid lugusid peidab endas Alani talu, kus suviti ikka aega veedame ja mida hoolega korras hoida püüame.

Minu uurimistöö teemaks on minu sugulaste elulood – kes need inimesed olid ja kuidas mõjutas nende elukäiku aeg, millesse nad sündisid. Hakkasin oma sugulaste elulugude vastu huvi tundma, kuna teadsin enne mind elanud esivanematest väga vähe.

Sain kogemuse, et tihtipeale võib perepärimuses kuuldu olla faktidest küllaltki erinev - iga inimese mälus on sündmused erinevalt talletunud ja seetõttu võivad samad sündmused erinevate inimeste mälestustes täiesti erinevalt kajastuda. Näiteks teadsid nii minu ema Anu, vanaema Eve kui ka vanaema isa vend Elmari lapselaps Andres detaile selle kohta, kuidas Andres oma vennalt Kristjanilt Viinalassi talu välja ostis, kuid toimunud sündmustest sai tervikliku pildi kokku panna vaid nende kõigi teadmisi arhiivimaterjalides lei-duva informatsiooniga seosta-des.

Pildi paremal pool on näha maakividest karjalauta ja vasa-kul pool maakividest sauna. Sauna tagant paistab hoone, milles asusid hobusetall, vankri-kuur ja teraviljakuivati. Taga-plaanile jääb eluhoone.

Küsimustele vastuseid otsima ajendas mõte, et kuna tavalise talupere kohta ei pruugi olla kuigi palju arhiivimaterjale, võiks kokku korjata võimalikult palju perepärimust.

Mina läksin kooli 2014. aastal. Olin siis veel kuue-aastane. Üheksanda klassi õpilased tõid meie klassi käekõrval peamajja. Ma ei mäleta sellest päevast suurt midagi. See on meie peres olnud alati suur sündmus. Vanavanemad tulevad külla ja kaetakse pidulaud. Tänu fotodele mäletan oma esimesest koolipäevast rohkem.

HANNA JUHKAM

Esimene koolipäevEssee

Minu arvates on oluline hoida alles vanu pilte, kirju ja videoid, et hiljem oleks võimalik näidata, kuidas varem elati.

miia nummert

Reisimälestused 1970.–1980. aastatel läbi postkaartideAllikaanalüüs

Kuuldes minu tagasihoidlikust postkaardikogust tõi mulle mu lahke tuttav pool aastat tagasi mulle tänuks tema mündikogu täiendamisele hunniku vanu kirju, mis temal käes kogusid tolmu juba kümnendeid. Tema jutu järgi olid need teha onule saadetud kirjad ning lähemalt uurides selgus, et tegu on põhjalike reisikirjeldustega, mis on saadetud maailma eripaigust 1972.-1986. aasta vahemikus.

Viimase aasta jooksul olen teadlikult kogunud postkaarte. Neid ostan alati reisides muuseumitest kaasa ning postkaartidel kirjad ja õnnitlused hoian alati alles. Ka uus-kasutuskeskustest, antikvariaa-tidest ja kirbuturgudelt olen leidnud enda kogusse palju huvitavat.

kertu karba

Plakat

Plakat valmis loovuspäeva käigus.

kadri eskor

Joonistus

mia maria lorenz

Plakat

Plakat valmis loovuspäeva käigus.

helena lepp

Minu vanavanaema fotod ja dokumendidEsitlus

Tehases Punane Ret sai Helmi palka selle järgi, kui mitu tundi ta töötas. Näiteks 1959. aastal sai ta ühes kuus palka kesk-miselt umbes 300 rubla.

1930. aastaks olid Helmi ja Hilja ko-linud Tallinnasse. Ema saatis Helmile postkaardi ja kutsus õdesid lihavõttepü-hadeks maale külla.

See on kõige vii-mane pilt Helmist, kus ta on koos oma mehe Ernstiga 1984. aastal.

See 1911. aastal tehtud foto on kõige vanem pilt minu vanavanaema Helmist – ta istub oma isa Jaan Küti põlvel ja on kahe-aastane.

LAUR oskar peetsalu

Mattis ja Gustav Hohensee ehitatud laevadLoovtöö

Purjelaev Pärnumaa kapte-niks sai üks osanikest, Mihkel Kurgo. Laevaehitusmeistriks oli kuulus Saaremaa laeva-meister Mattis Hohensee. Kaljas veestati 1922. aasta sügisel.

Teema valiku ajendiks oli, et isa-poega Hohenseed on minu otsesed esivanemad. Gustav on minu vanavanavanaisa ning Mattis oma-korda tema isa. Samuti pole keegi eelnevalt nende ehitatud laevu nii põhjalikult uurinud ja kogutud materjali koondanud. Olen ise suur laevandushuviline ning peamine ajend oligi soov kõik võimalik teada saada.

täname kõiki osalejaid ja juhendajaid!